2. Intelligentsuse kahefaktoriteooria.

Väidab, et üldise andekuse e. intelligentsuse kõrval on olemas eriline intelligentsus, mis on seotud mingi konkreetse tegevusalaga.

C.Spearman (1863-1945) inglise psühholoog andis sellele teoreetilise põhjenduse. Tema arvates on kõikides intellektuaalsetes toimingutes üks üldine ja ühine faktor

• G-faktor (general factor)

Ja mille kõrval igas eritoimingus avaldab mõju ka spetsiaalne faktor

• S-faktor(special factor)

S-faktoreid on lugematu arv: G-faktor püsib igal indiviidil konstantne, on sünnipärane ning määrab andekuse üldmäära. See on kui vaimne energia, mis avaldab mõju igas psüühilises toimingus. S-faktorid saavd oma energia sünnipärasest g-faktorist, kuid sõltuvad ise keskkonnast ja kasvatusest. Inimese andekuse üldmaht on sünnipäraselt määratud, kasvatus määrab aga selle rakendusala.

3. Intelligentsuse mitmefaktoriteooria:

L.Thurstone (1887-1959) ameerika psühholoog- väitis, et inimeste vaimne jõudlus on taandatav paljudele gupifaktoritele. Üldfaktor ei oma mingit tähtsust. Ta uuris testide tulemusi ja leidis, et testiülesannete lahendamise edukus ei sõltu üldfaktorist. Sellest järeldas, et intelligentsus ei ole mingi üks kindel psüühiline omadus, vaid paljude elementaaromaduste struktuur. Tõi esile kümmekond primaarset võimet ehk faktorit. Nendest olid kõige selgemini määratletud 7:

1. tajufaktor(P)

2. ruumiline faktor(S)

3. numbriline e. arvutamisfaktor(N)

4. verbaalne e. kõnemõistmisfaktor(V)

5. kõne ladususe e. voolavuse faktor(W)

6. mälufaktor(M)

7. mõtlemisefaktor(R).

Nimetatuid primaarsete võimete taemeid loeb sünnipärasteks. Primaarsed võimed võivad esineda väga erinevates kombinatsioonides., moodustades sellistena intelligentsuse tüüpe. N. Matemaatiku tüübil peavad olema primaarsetest võimetest esikohal P-, S-, N-, ja R-võimed.

J.P.Guilford (1897–1987) ameerika psühholoog. Kujundas mitmefaktoriteooria veelgi detailsemalt välja. Püüdis iga primaarvõime mõõtmiseks koostada oma spetsiaalset testi, mille tulemused ei korreleeruks teiste primaarvõimete testide tulemustega. Selliste testide koostamise õnnestumine oleks tõendiks vastava võime reaalsest eksisteerimisest. Seniajani on tõestatud 50 intellektifaktori olemasolu.

Viimase aja uuringud siiski näitavad, et väga raske on leida selliseid ülesandeid, mis mõõdaksid vaid üht primaarvõimet. Ülesannete lahendamine on vähemalt teatud määral sõltuv ikkagi mingist üldisemast võimest. Seega näib, et üldfaktori eitamine ei ole õigustatud.

KAASAEGSEID KÄSITLUSI.

H.Gardner- (1979,1983, 1989) intelligentsus pole ühtlik ja võib koosneda kuni 7-9 eri võimest:

1. keeleline

2. muusikaalane

3. loogilis-matemaatiline

4. ruumiline

5. kinesteetiline

6. interpersonaalne

7. intrapersonaalne

8. naturalistlik

R.Sternberg(1985)- intelligentsust võib vaadata 3 komponendist koosnevana:

1. Kontekstuaalne intelligentsus- määrab ära inimese kohanemise ümbritsevas keskkonnas

2. Kogemuslik intelligentsus- lubab toime tulla nii vanade kui uute ülesannetega

3. Komponendiline intelligentsus- vastab jämedates joontes IQ testidega mõõdetavaile võimetele.