2. Rahvaluule ehk folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis

20. sajandi lõpul kutsuti Kesk- ja Põhjaeuroopa rahvakultuuri uurivat teadust etnoloogiaks. Saksakeelses teadusuurimises kujunes välja kaks mõistet:

1) Volkskunde- Euroopa etnoloogia

2) Völkerkunde- etnoloogia väljaspool Euroopat.

Soomes kujunes samuti välja kaks mõistet: folklore ja kansanrunos, mis sisuliselt kattusid. Folkloor tähistab Soomes eelkõige suulist pärimust, milles on ühendatud rahva kogemused, kunstid ja teadmised (vaimne kultuur). Samas etnoloogia tähistab nii vaimset kui ainelist pärimust.

Saksamaal tähistab folkloori samuti kaks mõistet: Volksdichtung ehk Folklore, mis mõlemad tähendavad vaimset kultuuri.

Vene folklor , „narodnaja poesia“ , „narodnaja slovesnost“pole nii laiatähenduslikud kui Eesti folkloor, hõlmates sõnaloomingut, tantsu, mänge, rahvadraamat ja muusikat.

Mõiste „folklore“ võttis kasutusele Inglise teadlane W. J. Thoms 1846. aastal ja tähistas sellega lihtrahva pärimuslikku kultuuri (kogemusi ja teadmisi).

3. Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju edasisele folkloristika arengule

• valgustusajal aset leidnud muutused

• Ossiani laulud- James Macpherson tõlkis ära viikingiaegsed Ossiani kirjutatud laulud ja lisas nendele oma loomingut. Teema kerkis esile rahvusliku liikumisega. Samuti tõlgiti 18. saj alguses inglise keelde „Ilias“ ja „Odüsseia“

• valgustuslikud ideed panid poliitikud oma rahvast huvituma, sellega seoses tekkis Saksamaal rahvateadus e Volkskunde, ka Venemaal uuriti geograafiat ja etnoloogiat. Inglismaal sõnastas Thoms rahvaluulemõiste, nimetades seda sisuliselt minevikust pärit aineloendiks.

• Rahvas jagunes kolmeks: metsikud, kes ei osanud kirjutada, talupojad(alamkiht), kes olid samuti kirjaoskamatud ja haritlased e eliit.

Valgustusajastu tähtsus: kirjakultuuri domineerimine tõrjus välja suulise rahvaluule ja seda hakati koguma(Herder pani aluse Euroopa rahvaluule uurimisele ja kirjutas „Volkslieder“, kus võrdlevalt eurooplaste rahvalaulud). Samuti tõlgiti eeposeid vanasematest perioodidest. Üleüldine rahvuslus muutis rahvalaulud päevakohaseks ja populaarseks. Riik hakkas huvi tundma oma rahva vastu ning tekkisid vastavad teadusharud, mis huvitusid rahva elust, arvust ja mingil määral ka pärimusest. Kes on need inimesed, kes meie maal elavad? 1846. aastal võttis Thoms juba kasutusele rahvaluule mõiste.

4. Valgustuslik-romantiline rahvaluulekäsitlus Eestis ja selle mõju edasisele folkloristika arengule

Estofiilide (Rosenplänter, Peterson, Faehlmann, Kreutzwald, Knüpfer, Neus)- töökeeleks oli saksa keel, huvi eesti kultuuri – keele ja luule vastu, ÕES-i ja EÜS-i loomine, artiklid eesti keelest mitmetes saksakeelsetes ajakirjades jne.

(9.09)

5. Rahvaluuleteaduse kujunemine 19. Saj lõpul ja 20. Saj algusel (1870ndad-1919)

Eestis:

• Jakob Hurt

• Eisen

• Eesti Kirjameeste Selts

19. - 20. sajandi vahetuseks oli rahvaluuleteadus iseseisva teadusharuna välja kujunenud, eraldudes etnograafiast ja arheoloogiast. Kasutati võrdlev-ajaloolist meetodit ja tugev oli Soome koolkonna mõju.

1. Antropoloogiline koolkond: sarnasused tekstide vahel tulenevad sarnasest kultuurilisest situatsioonist, mitte laenamisest. Seotud inglise kultuuriruumiga.

2. Mütoloogiline koolkond: Müüdid seletavad maailmas erinevaid nähtuseid, germaani müütide uurimine. Vennad Grimmid.

3. Soome koolkond: geograafilis-ajalooline meetod.

(15.09)

6. Rahvaluuleteaduse kujunemise põhijooned 20. sajandil Eestis (institutsioonide kujunemine, teaduslike suundade kujunemine, eelistatumad uurimisküsimused ja meetodid üldisemas teadusajaloolises kontekstis)

Institutsioonide kujunemine:

• 1909 avati Eesti Rahva Muuseum esemelise ja vaimse kultuuri säilitamise, uurimise ja eksponeerimise tarbeks. Üks rajajatest oli Oskar Kallas.

• 1919 loodi TÜ-s eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool- arendab folkloristika filoloogilist suunda, töö arhiivtekstidega.

• 1927 loodi Oskar Looritsa algatusel Eesti Rahvaluule Arhiiv, kus paiknes Hurda vanavarakogu- ERA arendab välja etnoloogilise suuna. Välitööd muutuvad tähtsamaks.

Teaduslikud suunad:

• rahvaluule e folkloor- õppetoolist arenenud 1940-1980ndad. Iseloomulik tekstikriitika.

• muinasteadus e arheoloogia

• rahvateadus e etnograafia/etnoloogia- ERAst arenenud 1930ndatel. Suuna esindajad: Sydow, Loorits, Viidalepp, Tampere (vaata 16.09)

Uurimismeetodid:

• Soome koolkonna e ajaloolis-geograafiline meetod: uurib võrdlevalt rahvaluuletekstide omavahelist seotust, suured rahvaluulekogud, range meetod (st välistab sarnaste tekstide juhusliku kokkulangemise), tuleb üles kirjutada kogumise aeg ja koht, tekkisid levikukaardid, laenuteooria.

• Võrdlev usundilugu

• psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (Johannes Semper)

• kirjandusteaduslikud meetodid (August Annist)

• eksperimentaalsed välitöömeetodid (Herbert Tampere)

Peamised uurimisküsimused:

• lauliku tähtsus laulu esitamisel

• pärimuslik protsess

• diskussioonid tänapäeva folkloori üle