- •1.Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused).
- •Rahvaluule ehk folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis
- •Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
- •4. Valgustuslik-romantiline rahvaluulekäsitlus Eestis ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
- •5. Rahvaluuleteaduse kujunemine 19. Saj lõpul ja 20. Saj algusel (1870ndad-1919)
- •7. Rahvaluule staatilise ja dünaamilise käsitluse põhimõtted. Mõiste „rahvaluule faasid“
- •Rahvaluuleteaduse põhimõisteid (traditsioon, stereotüüp, tüüp, variant, Andersoni seadus, sünkretism, suulisus)
- •Pärimusrühma osa pärimuse levikul (autori mõiste rahvaluules – anonüümsuse küsimus)
- •Rahvaluule osa tänapäeva kultuuris. Folklorism. Rahvaluule e folkloori kaks elu. Rahvaluule ja selle uurimine kultuuri (keelt, kirjandust, ajalugu jms) uurivate teaduste kontekstis.
- •1. Folkloori „esimene elu”.
- •2. Folkloori „teine elu”
- •11. Rahvaluule uurimise keskused Tartus (Tartu Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum: Eesti Rahvaluule Arhiiv, folkloristika osakond, etnomusikoloogia osakond): ajaloost ja tööst tänapäeval.
- •12. Rahvaluule-uurimise allikad: nende kogumise, korraldamise ja väljaandmise põhimõtted.
- •II Eesti rahvaluule
- •1. Rahvaluule liigitamise põhimõtted (Mõistete „liik“ ja „žanr“ tähendus, rahvaluule liigitamise teoreerilised lähtekohad)
- •Eesti rahvaluuleliikide süsteem ja žanrid koos näidetega
- •Rahvaluule tehnikad: rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana, internetipärimus.
- •Rahvaluule Eesti külaühiskonnas ja tänapäeval
- •5. Eesti rahvalaulu kujundisüsteem
- •6. Regilaulu ajalooline kontekst
- •7. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval
- •8. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis
- •9. Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine
- •10. Pärimuslik ajalugu kui meetod
- •11. Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest suhetest
Rahvaluule tehnikad: rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana, internetipärimus.
rahvaluule tehnikad: suuline ja kirjalik
suuline ja kirjalik kultuur
rahvaluule on traditsiooniline, kollektiivne, anonüümne suuline vaimne kunstilooming vs rahvaluule kirjalikud vormid
suulisuse teooriad: rahvaluule suuliskirjalike vormide uurimised
suulist kultuuri iseloomustab:
keskendumine protsessile, korduvale nähtusele ja mitte sündmusele või tulemusele
vajadus korduvaks taasesituseks
mälu abivahendid on nii looduslikud (tuttavad lõhnad jne) kui ka inimese loodud sümbolid
toimingutes osalemise kaudu talletatakse mällu toiming ja selle kaudu ka see, mida toimetatakse.
Iseloomulik on kaemuslikkus(pildikeel)- nt kui vanemad naised märkavad, et noorem on rasedaks jäänud, seotakse talle ette põll. St, et ta ei pea enam mõisatööle minema.
kirjalikku kultuuri iseloomustab:
keskendumine ainulaadsetele sündmustele: mis on erandlik, toimub esimest korda jms
huvi põhjus-tagajärg seoste vastu, tulemuse vastu; tsükliline ajatunnetus; lineaarsus
terava tähelepanu alla AEG kui sündmuste järgnevus ja mitte protsess
informatsiooni talletamine jne on suulises ja kirjalikus kultuuris erinev: mälu võime midagi talletada vs info realiseerimine kultuurilises mõttes(mälu realiseerub suhtlemises).
Episoodiline mälu- aistingud
üleminek suuliselt kultuurilt kirjalikule on sujuv: 19. sajandi lõpuks ei tahtnud abielunaised enam tanu kanda.
Suuline ja kirjakultuur
Orienteeritud tulevikku(ennustused ja ended) |
Orienteeritud minevikku – põhjus-tagajärg seosed, kroonikad, ajaloohuvi |
Inimene suhtleb endast väljapoole jäävate olevustega |
Inimene otsustab ise, arvestades põhjus-tagajärg seoseid |
Hinnatud on ettekuulutuste tõlgendaja(nõid, arst, preester vms) |
|
Aeg-ruum nähtavaks kaemuslikult- sümbol meenutab mõtet |
Sümbolid lihtsustuvad ja nad tähistavad mõtet |
Vajadus oluliste asjade taasesituse järele (rituaalid) |
Vajadus tähtsate asjade üleskirjutamise järele |
Keskendub protsessile, mitte sündmustele kui üksikjuhtumitele |
Keskendub olulisele (ainulaadsele) |
Mälu abivahendid on kaemuslikud, inimeste loodud kui looduslikud – pühapaigad, kalender, toimingud, esemed, laulud |
Mälu abivahendiks on kiri ja selle arengud (trükikunst) |
Suuline ja kirjalik
rahvaluule on traditsiooniline, kollektiivne, anonüümne suuline vaimne kunstilooming
- legend (kui kirjaliku algupära tekst)
rahvaluule kirjalikud vormid
-ahelkirjad, õnneketid jms (1930. aastail, Walter Anderson)
-salmialbumid (Eda Kalmre)
-elulood (1990ndail)
rahvaluule Internetis
Filmidest, raamatutest jne võetud tsitaadid muutuvad rahvaluuleks, kui neid kasutatakse muus kontekstis.
KOKKUVÕTE:
suuline, kirjalik vm vorm on ainult tehnika, suulisus ei ole rahvaluule olemuslik tunnus
kirjalike vormide kopeerimistehnika-> taotlus tugevamini esitleda pärimusrühma (keskendumine kasutajaskonnale ja mitte autorile)
suulisuse ja kirjalikkuse uurimine
Vormeliteooria (oral-formulaic theory)-- (Milman Parry, Albert b. Lord, John Miles Foley) uuendas Eesti rahvaluule uurimist 90ndatel.
Laul komponeeritakse igal esitlusel uuesti- laulik ei mäleta laule, aga oskab neid luua, kui on teada üldisem teema ja detailid.
esitaja (looja) kasutab laulu loomisvahenditena vormeleid- meetriliselt ja kõlaliselt samasugused struktuuriüksused, millest laulja saab luua teose. Uut vormelit on raskem luua kui uut laulu.
Suuline ajalugu (oral history)- inimestel lasti jutustada, kuidas nad on teatud ajaloosündmused läbi elanud.