- •1.Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused).
- •Rahvaluule ehk folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis
- •Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
- •4. Valgustuslik-romantiline rahvaluulekäsitlus Eestis ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
- •5. Rahvaluuleteaduse kujunemine 19. Saj lõpul ja 20. Saj algusel (1870ndad-1919)
- •7. Rahvaluule staatilise ja dünaamilise käsitluse põhimõtted. Mõiste „rahvaluule faasid“
- •Rahvaluuleteaduse põhimõisteid (traditsioon, stereotüüp, tüüp, variant, Andersoni seadus, sünkretism, suulisus)
- •Pärimusrühma osa pärimuse levikul (autori mõiste rahvaluules – anonüümsuse küsimus)
- •Rahvaluule osa tänapäeva kultuuris. Folklorism. Rahvaluule e folkloori kaks elu. Rahvaluule ja selle uurimine kultuuri (keelt, kirjandust, ajalugu jms) uurivate teaduste kontekstis.
- •1. Folkloori „esimene elu”.
- •2. Folkloori „teine elu”
- •11. Rahvaluule uurimise keskused Tartus (Tartu Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum: Eesti Rahvaluule Arhiiv, folkloristika osakond, etnomusikoloogia osakond): ajaloost ja tööst tänapäeval.
- •12. Rahvaluule-uurimise allikad: nende kogumise, korraldamise ja väljaandmise põhimõtted.
- •II Eesti rahvaluule
- •1. Rahvaluule liigitamise põhimõtted (Mõistete „liik“ ja „žanr“ tähendus, rahvaluule liigitamise teoreerilised lähtekohad)
- •Eesti rahvaluuleliikide süsteem ja žanrid koos näidetega
- •Rahvaluule tehnikad: rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana, internetipärimus.
- •Rahvaluule Eesti külaühiskonnas ja tänapäeval
- •5. Eesti rahvalaulu kujundisüsteem
- •6. Regilaulu ajalooline kontekst
- •7. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval
- •8. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis
- •9. Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine
- •10. Pärimuslik ajalugu kui meetod
- •11. Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest suhetest
Pärimusrühma osa pärimuse levikul (autori mõiste rahvaluules – anonüümsuse küsimus)
Pärimusrühm – e kollektiiv e sotsiaalne grupp. Inimesed seob rühmaks mingi ühisosa.
Räägitakse väikestest rühmadest, mille identiteedi moodustab tavaliselt kaks kuni ~10 inimest. Etniline kuuluvus pole tähtis, olemas peaks olema sotsiaalne kommunikatiivne aspekt, mis rühma ühtseks seob. Pärimusrühma tunnused:
1) Kollektiivile omane stereotüüpide olemasolu. Nt kas kõigil pärimusrühma liikmetel on eesti nimi vms.
2) kontrollivus
3) valivus ehk kui mõiste puhul ei tunta ära midagi vana, st mõiste pole millegi juba olemasolevaga seostatav, siis tekitatakse uus mõiste vms
4) esitaja individuaalsus, meisterlikkus
5) esitamise aegruum
6) kuulajaskond
19. saj alguses väideti, et rahvaluule on kollektiivne looming, 20. sajandi alguses väideti pigem, et see on individuaalne. Pärimus on küll kollektiivne valik, aga autor on sellegi poolest algsetel tekstidel olemas (?) paratamatult olulised nii kollektiiv kui ka indiviid. Iga rahvaluule tekst sünnib kollektiivse ja üksikindiviidi mälu ühtsuses. Mälu realiseerub kommunikatsiooniprotsessis – koostöö indiviidide ja kollektiivi vahel.
Inimese teadmisele ei saa seda rajada, kuna mõni võib teada seda autorit, teisele on see aga tundmatu, mis aga ei tähenda, et teisel juhul autor puudub. Tänapäeval pole see küsimus enam oluline. Vanasti tähendas autori puudumine kollektiivse, rahvaluule pärimust, autori olemasolu aga individuaalloomingut.
Autor paiskab oma teose nö tuulde, kellelegi suunamata, eesmärgiga teenida selle abil raha – autorikaitseseadus. Rahvaluule puhul pole tekst nii autori külge seotud. Jaan Bergmann kasutab 1878 esimest korda rahvaluule mõistet, vastandades seda autoriloomingule.
Erineva kultuuritüübi kontekstis erinev tunnetus- lugusid seostati kindla jutustajaga, laulikutel on oma laulud, mida teised ei esita. Lauliku/jutustaja ja koguja erinev tunnetus, erinevate rahvaluuleliikide puhul erinev tunnetus. Kui pärimusrühm, kes lugu tahab kuulda, puudub, siis lugu ei räägita. Samas on lugusid, mida esitatakse ainult jutustades, kusjuures teisi võidakse esitada ainult lauldes jne. Lugu kõneleb ennast jutustaja kaudu, kes on vahendajaks kellegi teise (jumala?) ja publiku vahel. Teatraalne.
Rahvaluule osa tänapäeva kultuuris. Folklorism. Rahvaluule e folkloori kaks elu. Rahvaluule ja selle uurimine kultuuri (keelt, kirjandust, ajalugu jms) uurivate teaduste kontekstis.
Tänapäeva pärimus seob ühte inimajaloos püsivana säilinud elemendid (osa perekondlikke, soo- ja sugulussuhteid) ja need ühiskonnas välja kujunenud tavad, mis on läbi teinud märkimisväärsed muutused (nt pulma-, matuse-, sünnikombestik jms). Uued kultuurinähtused (nt reisimine, sportimine, telerivaatamine, lugemine jms) on tänapäeval põhjuseks pärimuse tekkele. Üle poole rahvastikust elab linnades – linnade suur roll ja sellele iseloomuliku folkloori teke. Tänapäeval on folkloori levikul olulised inimeste sotsiaalne staatus, vanus, sugu ja amet. Tänapäeva folkloori uurijad on sunnitud tunnistama liike, mis rahvaluuleteaduse klassikas puuduvad. Näiteks tänapäevajuttude klassifikatsioon, terminoloogia ja ainese määratlemine tuginevad Soome ja Põhja-Ameerika folkloristikale. Kaasaegsetes rahvaluulekäsitustes seatakse esiplaanile rühma kogemus. Tänapäeva folkloor täidab teatud lüngad ühiskonnas (poliitiliste anekdootide võidukäik riikliku rõhumise õhkkonnas; tavaõigus riikliku õiguskaitse nõrkuse korral jm).
Folkloristide väide: tekstianalüüs näitab, et kaasaegsete teemade taga on traditsiooniline e. klassikalise pärimuse “muster”.
Analoogilised funktsioonid: seletavad, õpetavad, näitlikustavad.
Tänapäeval uuritakse pärimust, kui kommunikatsiooni kultuuri kokkukuuluva rühma raames.
Tänapäeva pärimuse uurimine:
tekst > uurimisaladeks on teemad, zhanrid, struktuurid, levik
kontekst > pärimust uuritakse kui kommunikatsiooni kultuuriliselt kokkukuuluva rühma raames