4. Jersinioos – patogenees ja kulg

Yersinia’te poolt tekitatud haigust nimetatakse jersinioosiks. Jersiiniad sattuvad seedetrakti kontamineeritud toiduga. Effektiivne doos on teadmata, aga see võrdub u. 10⁴ koloonia-formeeruvaid ühikuid (Miliotis, M., 2003). Soolhape inaktiveerib tavaliselt suurema bakterite hulga, kuna mõnedel inimestel on vähenenud soolhappe produktsioon, siis nende jaoks bakterite effektiivne doos on madalam.

Jersiinia on koos teiste faktoritega (rotaviirus, E.coli jne) üks reisijate diarröa põhjustajatest.

Sagedasemateks differentsiaaldiagnoosideks võivad olla appenditsiit, mesenteriaalne lümfadeniit, terminaalne ileiit, peritoniit, erineva etioloogiaga artriidid, pimesoole abstsessid, koletsüstiit, uveiit, nodulaarne erüteem.

Jersiiniad olid isoleeritud verest, uriinist, tserebrospinaalsest vedelikust ja silmadest (James M. Jay, 2000).

Haiguse inkubatsiooni periood on tavaliselt 1-7 päeva (võib olla ka lühem).

Gastroenteriit on kõige sagedasem Y.enterocolitica’ga seotud sündroom. Tema esinemine ei ole kindla aastaajaga seotud aga sagedasemalt tekivad puhangud kevadel ja sügisel. Haigus kulgeb raskemini lastel (kuni 5-aastani) ja eakatel inimestel. Lastel avaldub haigus sageli akuutse enteriidina. Sümptomid on mittespetsiifilised, neil on halb enesetunne, palavik, kõhulahtisus, tugev kõhuvalu, oksendamine, farüngiit ja peavalu, vanematel patsientidel esineb sagedamini kurguvalu. Ravimata haigus võib viia surmani. Tavaliselt esinevad sümptomid mitmekesi. Iseraugev diarröa on kõige sagedasem tunnus. Haiguse kulg võib olla kuni 40 päeva, mõnikord pikendab kulgu kroonilise enterokoliidi teke.

Väikelastel esineb pseudoappenditsiidi sündroom, mis on tingitud akuutsest käärsoole või mesenteriaalsete lümfisõlmede põletikust. Sümptomiteks on tugev valu paremal kõhu pool, palavik, vähenenud rooja produktsioon (diarröa puudub). Seda sündroomi on tähtis eristada appenditsiidist, kuna ussripik jääb kahjustamata. Y.enterocolitica on harva leitud klassikalise appenditsiidiga patsientidel.

Haigus võib väljenduda ka nahalööve, abstsesside ja artriitide (nagu postinfektsioon) näol.

Lokaalsed kahjustused bakterieemia korral näevad välja nagu tselluliit, sinusiit, kopsu-, põrna- ja neerude abstsessid, empüeem, panoftalmiit, meningiit. Sageli tekib bakterieemia seetõttu et baktereid kannavad edasi punaste vereliblede ja trombotsüüdide kogumikud. Makrofaagid, mis sisaldavad baktereid, omavad rolli infektsiooni organismis levikus. Seoses sellega võib Y.enterocolitica kanduda inimestele ka vere ülekanne ajal, kuna ta jääb ellu ka madalate temperatuuride juures (Miliotis, M., 2003).

Sagedamini esinevad tüsistused on soolte haavandid, mesenteriaalsete veenide tromboos. Harva esinevad niisugused tüsistused nagu müokardiit, türeoidiit, glomerulonefriit. Väga harvad on septitseemia, vistseraalsed abstsessid, pneumoonia, endokardiit, osteomüeliit, peritoniit ja meningiit. Tavaliselt on tüsistused seotud immuunsupressiooniga ja riski vanuserühmaga. Bakterieemia tekib tüsistusena ka inimestel, kellel aneemia, maksatsirroos, alatoitumus, alkoholism, diabetes mellitus (Miliotis, M., 2003).

Infektsiooni läbipõdemisel tekib immuniteet. Kuna haigestumiste arv on nii madal, siis vaktsiinid puuduvad ja nende väljatöötamisel pole mõtet.